Minu Meelespea.net

Rasedus

Uuringud ja testid

Sünnituseelse arstiabi ühe osa moodustavad mitmesugused proovid, testid ja analüüsid, mille abil kontrollitakse, kas sinu ja lapsega on kõik korras.

Esimene sünnituseelne visiit

Esimene visiit kestab tõenäoliselt kõige kauem. See leiab tavaliselt aset kaheksanda ja 12. rasedusnädala vahel ning selle käigus vaatavad arst ja ämmaemand su läbi. Sulle võidakse pakkuda ka võimalust oma last esmakordselt ultraheliuuringu abil näha.

Kui käid tööl, peab tööandja sulle võimaldama sünnituseelseteks läbivaatusteks vaba aega, mis arvestatakse tööaja hulka.

Kuidas uuringuid tehakse

Ultraheliuuring põhineb kõrgsageduslikel helilainetel, mis põrkuvad tahketelt kehadelt tagasi. Seeläbi tekib ekraanile pilt sinu emakast ja selle lähedal asuvatest elunditest, samuti lootest, tema elunditest ja platsentast.

Loodet on võimalik näha kahemõõtmelisena, kolmemõõtmelisena (parema selguse huvides, et võimalikke kõrvalekaldeid, näiteks huule-suulaelõhet, kergemini avastada) või neljamõõtmelisena (saadaval erakliinikutes).

Millal uuring tehakse

See sõltub kohalikest normidest ja sinu enda vajadustest. Küsi oma arstilt või ämmaemandalt, millised on sinu valikud ja mida nad iga uuringuga kontrollivad.

Uuringuid võidakse pakkuda järgmistel aegadel:

  • Kuuendal kuni kaheksandal nädalal raseduse kinnitamiseks / sünnituskuupäeva paikapanekuks, võimaliku emakavälise raseduse tuvastamiseks (sellisel juhul areneb embrüo munajuhades, mitte emakas) ning embrüo elusoleku kontrollimiseks südamelöökide kuulamise teel
  • Kümnendal kuni 14. nädalal raseduse kinnitamiseks / sünnituskuupäeva paikapanekuks, kaksikute või mitmikute ootamise kindlakstegemiseks ning juhul, kui ultraheli viiakse läbi koos nn kuklavoldi uuringuga (mille käigus uuritakse loote kuklapiirkonda), ka Downi sündroomi või muude kromosoomihaiguste riski hindamiseks
  • 20. kuni 23. nädalal lülisambalõhestuse ja teiste võimalikke arenguanomaaliate kindlakstegemiseks, lapse peamiste organite ja luustiku detailseks vaatlemiseks, platsenta seisundi kontrollimiseks ja lapse arengu jälgimiseks

Hilisemad uuringud on mõeldud loote arengu jälgimiseks ning platsenta ja loote asendi kontrollimiseks.

Uuringuks valmistumine

Raseduse varases järgus tehtavate väliste uuringute jaoks palutakse sul eelnevalt juua ohtralt vett, et põis lükkaks emakat ülespoole ja pilt tuleks selgem. Esialgset sünnituskuupäeva on võimalik paika panna ka kehasiseste uuringute teel. Sellisel juhul ei ole tarvis vett juua, kuna andur toetub otse vastu emakat.

Milles kehavälised uuringud seisnevad

Sind pannakse lamavasse asendisse ning uuringu läbiviija (üldjuhul ultraheliarst või röntgenoloog) kannab su kõhule geeli ja liigutab sellel seejärel käsiandurit. Pildid kuvatakse ekraanile. Need saab välja trükkida ja lisada sinu andmetele. Sul on võimalik üks väljatrükk ka endale saada, kuigi tegemist võib olla tasulise teenusega. Mõned pildid võib panna ka CD peale.

Vereanalüüsid

Üldjuhul võetakse sinult esimese sünnituseelse visiidi käigus vereproov. Seda võidakse teha ka raseduse hilisemates järkudes. Esimese vereanalüüsiga võidakse:

  • määrata sinu veregrupp
  • vaadata, kas sinu veri on reesuspositiivne või -negatiivne
  • tuvastada võimalikud haigused (näiteks HIV), mis võivad sind või last kahjustada
  • kontrollida, kas oled punetiste suhtes immuunne
  • tuvastada võimalik kehvveresus

Vereproovi võtmine ei ole valus ning võtab ainult minuti jagu aega. Nahale võib paariks päevaks jääda väike verevalum.

Vereanalüüsi abil saab hinnata ka Downi sündroomi riski. Sellisel juhul võetakse vereproov umbes 16. rasedusnädalal, et mõõta kolme aine sisaldust: alfafetoproteiin (AFP), konjugeerimata östriool ja inimese koorion-gonadotrofiin. Koos ema vanusega annavad need näitajad Downi sündroomi ligikaudse tõenäosuse.

AFP tase võimaldab hinnata ka neuraaltoru defektide, näiteks lülisambalõhestuse riski.

Vererõhu kontrollimine

Sünnituseelsete visiitide käigus mõõdetakse sinu vererõhku, et teha kindlaks võimalik preeklampsia ehk rasedusaegne hüpertensioon.

Kaalumine

Raseduse varases järgus sind tõenäoliselt kaalutakse. Mõnes kliinikus toimub kaalumine iga visiidi käigus.

Uriinianalüüsid

Sul palutakse sünnituseelsele läbivaatusele kaasa võtta uriiniproov või võetakse see kohapeal. Üldjuhul kastetakse sellesse testriba, et kontrollida, kas uriinis leidub valku või suhkrut. Valgud võivad viidata preeklampsiale, samas kui suhkur on rasedusaegse diabeedi sümptom. Testi abil saab diagnoosida ka kuseteede infektsioone.

Palpatsioon

See kujutab endast sinu kõhupiirkonna käsitsi kompamist, et kontrollida emaka kõrgust ja loote asendit.

Doppler-uuring

Selle uuringuga kuulatakse lapse südamelööke. Arst või ämmaemand võib seda teha kogu rasedusaja vältel.

Eriuuringud

  • Koorionibiopsia – platsenta proov võetakse süstlanõelaga läbi kõhu eesseina või emakakaela kaudu. Seda tehakse umbes 11. kuni 14. rasedusnädalal ning selle eesmärk on tuvastada võimalikud kromosoomianomaaliad.
  • Amniotsentees – loodet ümbritseva amnionivedeliku proov võetakse süstlanõelaga. Vedelikus leiduvaid rakke analüüsitakse, et teha kindlaks võimalikud kromosoomianomaaliad, nagu Downi sündroom. Seda uuringut tehakse alates umbes 18. rasedusnädalast ning peamiselt riskirühma kuuluvatele naistele.
  • Suuvee uuring – see võib näidata, kas oled tsüstilise fibroosi kandja (seda uuringut pakutakse ainult mõnes regioonis).
  • Kuklavoldi uuring – loote kukalt mõõdetakse ultraheliga, et hinnata Downi sündroomi riski.

Sulle võidakse pakkuda ka vereanalüüse tsütomegaloviiruse ja toksoplasmoosi esinemise kindlakstegemiseks.

Kas uuringud on ohtlikud?

Invasiivsete uuringutega, nagu koorionibiopsia ja amniotsentees, kaasneb raseduse katkemise oht ning sa peaksid seda oma arstiga arutama.

Muid riske on raskem hinnata. Kas uuringute tegemine tähendab, et sa ei suuda oma rasedusest rõõmu tunda, või eelistad teada kõike, mida vähegi võimalik? Kas uuring annab sulle põhjendamatu kindlustunde, et kõik on garanteeritult korras, või aitab teadmine, et midagi ei ole valesti, leevendada sinu ärevust?

Räägi sellest oma partneri, teiste tulevaste lapsevanemate, ämmaemanda ja arstiga.

Mis on reesusnegatiivne veri?

Enamikul inimestest (80 protsendil) on reesuspositiivne veri, ülejäänutel on see reesusnegatiivne. Reesuspositiivsus tähendab seda, et inimese punaste vereliblede pinnal leidub ainet nimega D-antigeen (see on pärilik tunnus).

Kui mõlemal partneril on sama reesusfaktor, siis probleemi ei ole, ning samuti on kõik korras juhul, kui ema on reesuspositiivne ja isa reesusnegatiivne. Kuid kui ema on reesusnegatiivne ja isa reesuspositiivne ning neil on laps, kes pärib oma isalt reesuspositiivse vere, võib see last kahjustada.

Raseduse või sünnituse ajal võib väike kogus lapse reesuspositiivset verd kanduda ema vereringesse. Verelibledel leiduv D-antigeen võib seejärel käivitada ema organismis immuunvastuse, mis seisneb D-antigeeni antikehade tootmises. Öeldakse, et ema on siis reesusfaktori suhtes sensibiliseeritud.

Esimese raseduse puhul ei pruugi sellel olla märgatavat mõju, kuna sensibiliseerumine leiab üldjuhul aset alles raseduse lõppjärgus või sünnituse ajal. Kuid kui ema rasestub uuesti reesuspositiivse lapsega, võivad need antikehad liikuda läbi platsenta ning loodet rünnata, põhjustades vastsündinu hemolüütilist tõbe, aneemiat ja kollatõbe, mis võivad lõppeda lapse surmaga. Hinnanguliselt sureb Suurbritannias reesuskonflikti tõttu raseduse ajal või esimese nädala jooksul pärast sünnitust umbes 50 last.

Neid surmasid on võimalik ennetada. Ravi (plaaniline sünnieelne anti-D profülaktika) seisneb emale D-antigeeni vastase immunoglobuliini (ehk antikehade) süstimises, mis hoiab ära immuunvastuse lapse reesuspositiivsele verele.

Allikas: BBC Parenting

Kastuage eesti tähestiku tähti
L.EE.MKT.06.2015.0408
Viimati uuendatud 30.10.2015