Kalender
Rasedus
Sünnituse võimalikud komplikatsioonid
Enamik lapsi sünnib vaginaalselt, kuid üha rohkem kasutatakse ka keisrilõiget.
Valitsus on tellinud uuringud selle väljaselgitamiseks, miks keisrilõigete arv viimasel ajal kasvab.
Suurbritannia heategevuslik ühing National Childbirth Trust on väljendanud kartust, et üks põhjustest on arstide umbusk naiste suutlikkuse suhtes loomulikul teel sünnitada, samuti nende hirm kohtussekaebamise ees, kui midagi peaks valesti minema. Kuid arstid väidavad, et arstiteaduse areng ja parem tehnoloogia võimaldavad neil varasemas staadiumis sekkuda ning päästa lapsed, kes oleksid vastasel korral surnud.
Sünnituse induktsioon:
Tänapäeval sünnib umbes 10% lastest enneaegselt, enne 37. rasedusnädalat.
Mõnel juhul peavad arstid sünnituse esile kutsuma, kui lapse või ema elu ja tervis on ohus, näiteks kui loote verevarustus on häiritud või kui emal on kõrge vererõhk.
Sünnituse induktsiooniks ehk esilekutsumiseks sisestatakse tuppe pessaar või geel ja/või süstitakse käsivarde ravimit või avatakse looteveepõis ja lastakse loodet ümbritsev vedelik välja.
Pessaar või geel pehmendab emakakaela ning soodustab seeläbi sünnitustegevuse algust.
Hormonaalne ravim käivitab emaka kokkutõmbed. Need algavad enamasti üsna pea pärast protseduuri läbiviimist ning puudub järkjärguline edenemine nagu loomuliku sünnituse puhul.
Keisrilõige:
Selleks tehakse ema kõhu eesseina ja emakasse sisselõige.
Sisselõikekoht asub enamasti bikiinijoonest allpool ning ei jää hiljem kuigivõrd näha.
Naised võivad ise otsustada keisrilõike kasuks, kuid selleks peab neil olema hea meditsiiniline põhjus, nagu tüsistused eelmise sünnituse ajal või kõrge vererõhk.
Mõnel naisel tekivad aga loomuliku sünnitamise käigus komplikatsioonid ning teha tuleb erakorraline keisrilõige.
Üldjuhul saab emale teha epiduraalanalgeesia ning ta saab keisrilõike ajal teadvusel olla, kuid kui lapse või ema elu on ohus, võib tarvis minna üldnarkoosi.
Epiduraalanalgeesia tuimastab vaagnapiirkonna, nii et naine ei tunne mingit valu.
Tema partneril lubatakse tavaliselt sünnituse juures viibida.
Keisrilõike läbinud emasid hoitakse enamasti vähemalt neli päeva haiglas, et jälgida trombide teket, kõrget vererõhku ning muid võimalikke tüsistusi.
Kuna keisrilõige on ränk operatsioon, ei ole naisel pärast seda lubatud kuus nädalat autot juhtida ega raskeid esemeid tõsta.
Tangsünnitus/ vaakumekstraktsioon:
Mõnel vaginaalselt sünnitaval naisel tekivad sünnitustegevuse käigus probleemid, mis nõuavad lisameetmeid lapse väljaaitamiseks.
Näiteks võib laps jääda ebamugavasse asendisse kinni ning sattuda ärevusse, samuti võib naine olla sünnitustegevusest sedavõrd kurnatud, et ei suuda enam piisavalt kõvasti pressida.
Vaagnaotsseisus ehk tuharseisus lapsed tuuakse üldjuhul ilmale keisrilõike teel, kui arst ei suuda loodet enne ümber pöörata. Kui laps sünnib siiski loomulikul teel, kasutatakse suure tõenäosusega tange.
Naisele võidakse manustada kohalikku tuimastit ning lapse pea ümber sobitatakse tangid või vaakumotsik.
Seejärel püüab arst lapse välja tõmmata.
Mõlemad sünnitusmeetodid võivad jätta lapse peanahale jäljendid, kuid need kaovad peagi pärast sündi.
Paljudele naistele, kes vajavad tangsünnitust või vaakumekstraktsiooni, tuleb teha tupe/ lahkliha piirkonda sisselõige, mida nimetatakse episiotoomiaks. Sellisel juhul tuleb pärast sünnitust sisselõige õmblustega parandada.
Allikas:
